Tiina (ema) oli tol ajal 13-aastane. Ema pere on alati eestimeelne olnud ja tema isa Füüsika Instituudi direktorina organiseeris oma töötajate osalemist Balti ketis. Kõikidel osalejatel oli sel päeval meeleolu ülev ja pidulik. Isegi lapsena tundis ta selle päeva olulisust Eestile, seda oli nende peres väga palju arutatud. See tekitas inimestes ühtekuuluvustunnet. Ta mäletab, et kõik inimesed olid sel päeval rõõmsamad, naeratavamad ja sõbralikumad, see oli midagi sellist, mida tavalistel päevadel nii palju ei näinud. Nemad seisid kuskil Järvamaal, põldude vahel, kruusatee servas, maju sealkandis ei olnud. Tee servas seisid autod ja bussid, millega inimesed olid kohale tulnud. Ilm oli ilus ja päikseline. Oma koha ketis leidsid nad nii: kui nad sõitsid oma autoga tema isa organiseeritud bussile järele, bussijuht teadis õiget kohta. Tema ema pakkis selleks päevaks kaasa natuke süüa ja juua ning isa võttis kaasa raadio, sest raadio kaudu juhendati, mida tegema peab. Paljudel inimestel oli kaasas ka Eesti lipp. Enne käte ühendamist suhtlesid lähedal olevad inimesed üksteisega ja lapsed jooksid natuke niisama ringi. Ema mäletab, et vanemad kuulasid raadiost mingit juttu ja siis pidid nad üksteisel käest kinni võtma. Inimesi oli nende ketiosas piisavalt palju, üksteiseni ulatumisega polnud probleeme. Tagantjärele ta mäletab, et käest kinnihoidmise hetk väga pikk ei olnud. Ka tagasiteel oli märgata inimeste sõbralikkust ja üksteisest hoolivust, autodega anti üksteisele teed, avatud autoakendest paistsid välja lipud ja inimeste lehvitavad käed, inimesed laulsid, see vast oligi tema jaoks kõige liigutavam mälestus sellest ajast.