Viivika K.
Osales Balti ketis, seisukohta ei mäleta, kuskil maanteel. Vanus oli siis 17.
Balti ketist saadi teada tuttava töö juurest. Kohale mindi organiseeritud bussiga Raekoja platsilt. Arutleti perega ja sõpradega. Algul oli elevuse tunne ja mõte, kas sellega saadakse hakkama. Suuri ettevalmistusi selleks päevaks ei tehtud. Ilm oli normaalne.
Seisti kusagil maanteel. Alguses oli rahvast vähe nii et ei ulatunudki kätest kinni võtma. Hiljem toodi bussidega rahvast juurde ja tulid autodega. Lõpuks oli rahvast isegi nii palju, et seisti kahes reas.
Vanavanemad ei uskunud, et Balti kett midagi muudab või vabaks eestlasi teeks.
Peale Balti ketti oli tunne hea, kordasaatmise rõõm. Tänapäeval ei suudaks uskuda, et rahvas sedasi kokku tuleks.