Annabel Vahesalu ja Maris Viirg panid kirja Helle Pikkoja mälestused Balti ketist.
Osalesin Balti ketis. Planeeritud oli ketis seismine Kärus, aga suurte ummikute tõttu me sinna ei jõudnud. Balti ketis seisime enne Türit põldude ja metsade vahel, mingi bussipeatuse lähedal. Olin siis 47-aastane, mees Juhan 51 ja tütar Hille 24-aastane.
Mõtted olid ärevad nagu enamusel eestlastel. Töötasin kohalikus külaraamatukogus, elasin ja tegutsesin kohaliku elu keskel. Eelnevalt olin salamisi mitmete liikumistega kursis. Ühel maakonna raamatukogude koosviibimisel lugesime 40 kirja. Väike hirm oli tuleviku ees, isegi mitmeti. Siberi küüditamistest olid minulgi isiklikud mälestused! Mure oli vendade pärast, et mis võib juhtuda. Et olin NLKP liige, siis ka need pidevad mõnitavad ütlemised parteilaste kohta riivasid mind, kuigi isiklikult ei ole keegi mulle etteheiteid teinud. Teadsin ka seda, et parteilase seisus ei olnud mulle mingeid eeliseid andnud ega mingeid hüvesid pakkunud. Ka töös pidin alluma ülevalt tulevatele ettekirjutustele, olid need siis meelepärased või mitte. Tööl oli ka palju üritusi lastega, mis olid n-ö punasemaigulised. Kuid, see oli see aeg. Kui tööd tahtsid teha, pidid tegema! Nii et mõelda oli tol ajal paljust!
Balti keti info levis sõpruskonnas. Seda, kas osaleda, arutasime muidugi perega. Ettevalmistusi ei olnud küll enamat, kui otsisin välja oma rahvariided. Tütar Hille õmbles omale kiiresti valge rahvuslikus stiilis kleidi, mis on tänaseni alles pisikeste täiendustega, lisasime tikandid kaelusesse.
Teiste arvamused olid tol ajal minu meelest sarnased, loodeti paremat tulevikku, aga oli ka muret, et kas ikka tullakse toime.
Balti kett kinnitas eestlaste ühtsust, oskust olla üks suur Eesti pere. Emotsioonid olid muidugi võimsad, näha seda inimmassi ühel häälel vabadust kordamas ja sellesse uskumas ja lootmas. Pärast valdas muidugi rahulolu, et meie ka kohal olime, et väikese Uhtna kolhoosi külarahvas oli üks osa suurest inimketist.
Balti kett andis võimaluse, kus kõige lihtsamgi eestlasest naine või mees, kõige kaugemast külanurgast sai näidata ja samas ka tunda oma osa selles suures võitluses. Sellest päevast on meeles sõidueelne miiting Rakvere turuplatsil, tohutud autode ja busside voorid ning liiklusummikud teedel. Oli ilus päikesepäisteline ilm. Ketis olid üksikud sinimustvalged lipud. Et olime ummikute tõttu hilinenud, siis leidsime lihtsalt ühe ketis oleva tühimiku ja sinna me n-ö tormasimegi. Saime naabritega käed ühendada ja peagi jõudis meieni ketis edasiantud sõna vabadus. Seda lausuti küll iseviisi, kes vaikselt pomisedes, kes valjul häälel.
Meie ketiosas oli inimesi piisavalt, aga kaugemal tundus, et jäi vahe sisse. Sõit läks nii minnes kui tulles suure laulmisega, koju jõudsime igatahes hääletutena. Tagasi jõudsime ööhakul, peaaegu pimedas, sest see suur rahvahulk hakkas ühekorraga kodude poole vurama. Aga teedelgi valitses üksmeel ja austus naabersõidukite suhtes, ei mingit ebaviisakat tunglemist. Rahulolu kinnitas rõõmus eestimeelne laul.