Tuttava Karmeni loo pani kirja Gittan Kaus Saku Gümnaasiumist.
Mõtlen täna sellest, et mina tean päris täpselt, millal ma elus esimest korda kotlette küpsetasin. See oli 23. augustil 1989. Olin siis 16-aastane ja veetsin kodus koolivaheaja viimaseid päevi. Emal olid tööl pikad ja rasked päevad, kevadel olime matnud oma raske haiguse tagajärjel surnud isa. Raadios ja telekas oli aga mitu päeva räägitud suurest ja maailma liigutama pidavast üritusest – inimketist läbi kolme Balti riigi. Ei tea, kas koolivaheaja igavusest või tõesti suurest vabadusihast kannustatuna, tahtsin ma ka hirmsasti ketti minna. Üksi aga ei tihanud, sõbrad olid veel maal ära ja nii oli vaja ema nõusse saada. Eelmisel õhtul oli ta veel üsna negatiivselt meelestatud, arvas, et on tööpäeva õhtu, peab hakkama süüa tegema ja millal siis veel Balti ketti jõuab.
Meie majas keetis ja küpsetas põhiliselt ikka ainult ema, kuna tal tuli see väga hästi välja ja nii ma tegelikult ei imestagi, et 16-aastase neiuna polnud mind pliidi ligi veel väga lastud. Hommikul peale ema tööle minekut otsisin kohe kokaraamatu välja, võtsin sügavkülmast pätsi hakkliha, koorisin kartulid ja tegin külmkapis inventuuri. Kui ema saabus, olid kotletid, keedukartul ja kooresoust laual. Tomati-kurgisalat ka kõrval. Täiesti maitsvad tulid välja, ema ja väike õde kiitsid ja suurest üllatusest ei puigelnud ema ketti minekule enam üldse vastu. Läksime kodunt Nõmme teelt jalgsi Järvevana teele ja seisime seal, kus tee Viljandi maanteele pöörab. Laulsime, lehvitasime möödasõitjatele, hüüdsime sobilikke üleskutseid, hiljem pimenedes hoidsime ka küünlaid ja tunne oli väga hea. Pärast tulime veel jalgsi koju ka. See päev on mul hästi helgena meelde jäänud. Ilmselt osalt uhkusest nende omatehtud kotlettide üle, aga võibolla veel rohkem selle pärast, et saime sel päeval emaga rõõmsalt aega veeta. See oli vist tegelikult üks esimesi helgemaid sündmusi peale isa surma. Süüa hakkasin aga alates sellest päevast tihedamalt tegema ja kotletid õnnestuvad mul siiani suurepäraselt.