Minu nimi on Luule I. Ma olin 33- aastane, kui osalesin Balti ketis. Ketis asusin ma Tallinna lähedal. Kuna mu sugulased, kes samuti osalesid ketis, elasid Tallinna lähedal ja ma soovisin nendega koos ketis seista, pidin ma sõitma Võrust Tallinna. Tahtsin ikka mõne tuttavaga koos ketis seista. Naabritel ei olnud aega tulla ja abikaasa ei saanud, kuna ta oli seotud tolleaegse julgeolekuteenistusega (mis ei olnud KGB). Mäletan, kuidas raadio/TV ja kõik inimesed ainult Balti ketist rääkisid, sealt sain ka teada sellest sündmusest. Läksime sinna ja tulime autoga linnast välja. Kolmapäeval, kui ketiga alustati, olid kõik väga ärevil ja rõõmsad, kui lõpuks käed ühendati, oli tunda uhkust selle rahva seas ja tahet olla enda peremees, mitte elada Nõukogude võimu all. Ilm oli enamasti selge, paar pilve oli taevas. Minu ketiosas oli õnneks piisavalt inimesi, neil olid kaasas raadiod, kust öeldi, kuna käest kinni võtta, see oli ka kõige toredam hetk minu jaoks sellel päeval. Paar inimest olid ka siltidega, kuhu oli peale kirjutatud lauseid nagu näiteks „Eesti vabaks!“. Mäletan veel, kuidas tee äärsed olid autosid ja busse täis ning kohvikud olid kõik ülerahvastatud. Jutud käisid keti kohta tuttavate seas veel kuid pärast selle toimumist. Olen väga rõõmus, et seal käisin ja uhke selle üle, et need väikesed rahvused, kes on olnud sajandeid võõrvõimude all, suutsid midagi nii suurt ja toredat korda saata.