Miks leidis Balti kett aset?
1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Balti riigid, leppides selles eelnevalt kokku natsi-Saksamaaga. Kokkulepe sõlmiti 23. augustil 1939 Moskvas ning see oli salajane. Seda dokumenti nimetatakse Hitleri-Stalini paktiks ja Molotov-Ribbentropi paktiks (seda allkirjastajate perekonnanimede järgi – need olid NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop.
80ndate aastate lõpus oli Molotov-Ribbentropi pakti tagajärgi Baltimaades endiselt selgelt tunda. Okupatsioon jätkus, NSVL aga eitas pakti olemasolu ja kinnitas endiselt, et Baltimaad on Nõukogude Liiduga liitunud vabatahtlikult. 23. augustil 1989, Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval, nõudsid kolme Balti riigi elanikud pakti salajaste lisaprotokollide avalikku tunnistamist ja Baltimaade sõltumatuse taastamist.
Kuidas leidis Balti kett aset?
23. augustil 1989 kell 19.00 ulatas umbes kaks miljonit Balti riikide elanikku üksteisele käed, moodustades inimketi, mis kulges Tallinnast läbi Riia Vilniusesse. Balti ketti korraldasid Baltimaade rahvuslikud liikumised: Rahvarinne Eestis, Tautas fronte Lätis ja Sajūdis Leedus. Osavõtjad kogunesid linnadesse ja küladesse, kus üritus toimus, või sõitsid ise nendesse Balti keti toimumiskohtadesse, mis olid kõige hõredamalt asustatud.
Uudisteagentuuri Reuters andmetel kogunes 700 000 inimest Eestis, 500 000 Lätis ja 1 000 000 Leedus. Vastavalt TASS-i avaldatud NSVL-i ametlikule infole osales üritusel 300 000 Eesti ja 500 000 Leedu elanikku, Läti osavõtjate arvu TASS ei avaldanud. Täpset osavõtjate arvu ei ole võimalik kindlaks määrata infoallikate erinevuse ja osavõtjate erineva arvu kohta linnades ja maakohtades.
Berliinis, Leningradis, Moskvas, Melbourne’is, Stockholmis, Tbilisis, Torontos ja mujal maailmas toimusid Balti keti toetuseks solidaarsusmiitingud.
Millistes tingimustes leidis Balti kett aset?
Alates NSVL-i osaks saamisest 1940. aastal pidid Baltimaade elanikud elama kommunistliku partei diktatuuri tingimustes – mõtte- ja sõnavabadus ei olnud tagatud. 1986. aastal võttis Nõukogu Liidu kommunistlik partei vastu nn avalikustamispoliitika keskkonnakaitseküsimustes ja seoses stalinismi kuritegudega. Hakkasid tekkima ühiskondlikud organisatsioonid, mis väljendasid üha enam oma vaateid ja rahulolematust olukorraga.
Balti kett on suurim ja olulisim sündmus Baltimaade iseseisvuse taastamise püüdluste hulgas, kuid see ei olnud esimene. 14. juunil 1986 toimus 1941. aasta küüditamiste ohvrite mälestuspäeva üritus Riias Vabadussamba juures. Pärast seda leppisid Baltimaade endised poliitvangid kokku, et 23. augustil toimub kõigis kolmes Balti vabariigis ühine mälestusüritus.
23. augustil 1987 toimusid miitingud Vilniuses, Riias ja Tallinnas, millest igaühel osales tuhandeid inimesi. Tallinnas toimunud miiting oli rahulik, ent Riias ja Vilniuses leidsid aset teravad kokkupõrked miilitsaga, mille käigus peeti kinni mitusada inimest.
23. augustil 1988 toimusid mälestusüritused juba rahvuslike liikumiste juhtimisel ning kogunes kümneid tuhandeid inimesi. Baltimaade ärkamine oli entusiastide liikumisest saanud kolme riiki ühendavaks liikumiseks.
Millised on Balti keti tagajärjed?
Ürituse suurim saavutus oli NSVL-i järeleandmine Baltimaade elanike ühise protesti mõjul ja mineviku kuritegude tunnistamine. NSVL tunnistas Molotov-Ribbentropi pakti olemasolu ja kuulutas selle kehtetuks. Sellest sai üks olulisemaid samme teel Baltimaade iseseisvuse taastamise poole.
Balti kett tõi kolme riigi ühise võitluse suure rahvusvahelise tähelepanu keskmesse. See andis tõuke demokraatlikule liikumisele ka mujal maailmas, oli positiivne eeskuju teiste riikide sõltumatuse taastamise püüdlustele ja ka Saksamaa taasühinemisele.
Balti kett näitas, et Balti riikide elanikke ühendab usk demokraatlikesse põhimõtetesse. Nii tugevdatud vendluse, ühtsuse ja ühise eesmärgi tunne sai oluliseks teguriks poliitilise osaluse tagamisel, mis viis Balti riikide sõltumatuse taastamiseni.
